R. Raud “Mis on kultuur?” Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013 alapeatükk “Kultuur ja võim”

Autor kirjutab läbi tähendusloome poliitilise dimensiooni ja kultuurikriitika võimu ja kultuuri seosest ning peegeldumisest ühiskonnas. Sealjuures tuues välja olulisemate mõistete tähendusi, sidudes neid erinevate eluliste näidetega. Raud annab hea ülevaate võimu liikidest erinevate koolkondade nägemuses ja tähenduste kujunemisest läbi aja ja erinevate mõtestajate.

Artikli eesmärgiks on tutvustada lugejale kultuuri kriitika tekkimise ja kujunemise lugu. Samuti tuua välja olulisemad aspektid, millele toetutakse kriitiliselt kultuuri analüüsides ehk käitumuslikku tendentsi. Kultuuri kriitikale eelnes võimu tähenduse loomine, mille alguses oli ideoloogia ja hegemoonia. Sellele järgnes mõistete paigutamine konteksti ja võimule negatiivsete ja positiivsete ilmingute omistamist. Arutelu tulemusena Raud jõuab järelduseni, et võimu mõju ja võimuga mõjutamisest on haaratud iga inimene ning see on möödapääsmatu.

Kellegi või millegi mõjuvõimus olemine võib olla teadvustatud käitumine, sarnaselt kellegi jõuline mõjutamine võib olla teadvustamata käitumine. Tänapäevased meedia kanalid ja ühiskonna korraldused soodustavad mõjuvõimu alateadlikku laiendamist. Kultuuri kriitika eesmärgiks on märgata tähendusi ja nende omavahelisi seoseid ning mõju inimgrupile.

Suundusin trammi peale ning ootamatult märkasin et peatus on ülerahvastatud ning minu üllatuseks, pidin minu ees seisva trammi vahele jätma, sest ma ei mahtunud peale. Mõni minut hiljem tuli uus tramm, mille akendest paistsid igavlevad inimesed, kes ootasid oma peatust. Seisin edasi. Minu ümber kogunes inimesi, kes üha suurema inimhulgana elavnesid ning sättisid ennast millekski oluliseks. Tramm ei lasknud ennast oodata ja oligi kohal ülerahvastatud transpordivahend. Pressisin ennast sisse ja hakkasime sõitma.

Oodates trammi, mitte hetkekski ma ei mõelnud sellele, et peaksin vaatama trammi numbrit, et sõita õiges suunas. Peatuses mind haaras seletamatu võim ja usaldus minule täiesti tundmatu rahvamassi ees. Ma teadsin kuhu ma minema pean, kuid kindlasti minu esimeseks valikuks poleks olnud ülerahvastatud tramm, pigem jalutuskäik. Ennem Kadriorgu jõudmist mind haaras ahastus, kas tõesti minule rakendus nähtamatu võim või tegemist oli siiski juhusega.

Kadrioru park ja selle lähiümbrus oli ülerahvastatud. Värvikad ja vähemvärvikad inimesed liikusid enamasti ühes suunas, mõned üksikud, kes püüdsid murda mustrit, põrkasid sagedamini kokku teiste liiklejatega. Minagi võtsin kätte selle “õige” suuna ja läksin vooluga kaasa, lasin ennast juhtida tegemata otsuseid kuhu ma jõuan.

Lastes ennast juhtida võisin häbematult süveneda inimestevahelistesse suhetesse. Leidus palju neid, kes ei jõudnud ära imestada toredat üritust, kuid ei leidnud seost mitte ühegi traditsiooniga. Mõni suurem perekond kiitis üritust ja arvas, et see on tore, et selliseid üritusi tehakse, aga ikkagi mille pärast? Otsisin meeleheitlikult sümboleid ja tähendusi, mis viitaksid mingitele võimujoontele – ei midagi. Muusika ja mängleva valguse taustal leidsin üksikud kioskeid, mis müüsid helkureid ja restorani hinnaga burgereid.

Alkoholi seal ei müüdud. Tõsi, mõnel oli oma peen joogiklaas ja pudel kaasas. Sellegi poolest väljapaistvate joobes ilmingutega inimesi ei märganud. Inimesed olid rõõmsad, jagasid oma emotsioone ja armastust lähedastega ja kõrvalseisjatega. Tundsin, et olin sattunud tõelisele rahvapeole, kus on nii vanu kui noori, üksikuid ja seltskondlikke, vaesed ja rikkaid, tarkasid ja veel targemaid. Kõik inimesed olid erinevad ja nii pingsalt kui ma ka ei proovinud, ei näinud ma seda võimu, mis meid kõiki oli sinna toonud.

Möödujate sõnul oli see festival tavatult rahvarohke ja ma kaldun arvama, et põhjuseks pole ainult see, et tegemist on tasuta üritusega. Võimlaik, et inimesed on väsinud võimuilmingutest brändide, kaubanduskeskuste, tarkade ajakirjade ja eneseabi õpikute näol. Inimene tahab korraks ennast tunda sundimatult vabana, nautida ennast ja armastada lähedast, sest salamisi ta teadvustab, et teda ümbritsev elu on täis võimu ja kohustusi, mille vastu ta ei saa ja ega ei taha ka. Ja juba mõne tunni pärast sotsiaalne meedia on kupatatud piltidest ning kommentaaridest ning peagi oleme tagasi normaalses seisundi, sest teeme midagi, millel on suur eesmärk.

Doris Lessing "Viies Laps" 1988 London

Raamat jutustab mehe ja naise ning nende perekonna suhete kujunemisest. Lugu saab alguse 60ndatel aastatel, kus Harriet ja David tutvuvad ning unistavad idüllilisest elust, millest ei puudu täiuslik kodu, lapsed ja perekond. Peatselt nad alustavad oma unistuste elluviimist, ostes suure kodu, kus ka kõige kaugematele külalistele meeldib veeta pühade ja puhkuste aeg. Peagi sünnivad nende perekonda lapsed, kes on täpselt sellised nagu and olid planeerinud. Raamatu kõrvaltegelastele aga tundub, et idülliline elu käib peategelastele üle jõu ning nad ei püüagi varjata oma seisukohti. Õnnelik noor pere ei pane seda tähele ning püüdlema üha enam idülli poole - perekond, kus on kaheksa last, suur maja ja palju sugulasi. Ja kõik lähebki plaanipäraselt kuni sünnib viies laps.

Nende perre tulnud uus inimene erineb teistest lastest. Ta on agressiivsem, välimuselt erinev ning meenutab härjapõlvlast või tulnukat. Laps, kes ei kohane elutingimustega, perekonna tavade, tajub ümbritsevat teist moodi ja on kauge emotsioonidest, ühtäkki muutub kõigile pinnuks. Selle tulemusena perekonda tekib lõhe, sugulased eemalduvad, lapsed lahkuvad perekonnast ja õnneliku abielupaari vahele tekib ületamatu kuristik ning tühjaks jäänud maja.

Raamat räägib suhete kujunemisest keskkonna muutumisel, mõistmatuse rollist paarissuhtes ning laste ja lastevanemate vahel. Kirjutis on loetav ühe hingetõmbega ning tekitas minus hirmu ja vastakaid tundeid. Hirm tekib saatuse paratamatuse eest ning tekib küsimus, kuidas tulla toime tavatutes olukordades, kus võib kaduda ka kõige lähedasemate inimeste tugi. Kuidas teha õiged otsuseid selliselt, et hinge ei jääks midagi kripeldama ning kas eksimuste puhul on alati vaja astuda samm tagasi ja proovida uuesti. Keskkond on ju vahepeal muutunud. Lugemine tekitas palju küsimusi ning ei anna ühtegi vastust.

Tänu sellele raamatule sain taaskord tõestust, et inimesed on väga erinevad ning otsustusprotsessid võivad olla ühest küljest aimatavad ja teisest küljest mitte aimatavad ning on oluline õppida aktsepteerima elu sellisena nagu see on. Mitmeid kordi olen ennast püüdnud mõttelt, kus annan inimese hukkamõistva hinnangu sealjuures teadmata või süvenemata detailidesse. Elu mitmekesisus ja olukordade variatiivsus on võimalus harjutada ennast aktsepteerima inimesi ja olukordi sellistena nagu nad parajasti sel hetkel on.

Alustan teed andragoogina

2015. a septembris alustasin õpinguid andragoogika erialal Tallinna Ülikoolis. Tegemist on magistri taseme õpingutega, mis toimuvad tsükliõppe formaadis ehk loengud toimuvad iga nädala reedel ja laupäeval. Õpingute käigus õpin ennast tundma olles õppija, andragoogi ja magistrandi rollis. Mitmed eriala ained koosnevad uurimisest, vaatlusest, eneseanalüüsist ja  järjepidevast õppeprotsessi jälgimisest. Tulenevalt sellest otsustasin koostada õpinguid läbivaja portfoolio.

Kaalusin erinevaid portfoolio koostamise variante: kaust skeemide ja joonistustega, e-raamat, wordi dokument ja koguni exeli tabel. Täna aga jõudsin otsusele, et teen blogi. Kuna varasemalt ma ei ole kokkupuutunud täisväärtusliku blogi loomise ja pidamisega on see hea võimalus lahendada kaks väljakutset ühe tegevusega: õppida ära blogi toimimine ja koostada ainulaadne portfoolio. Loomisprotsessi ning portfoolio täiendamise ettepanekud on teretulnud!