R. Raud “Mis on kultuur?” Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013 alapeatükk “Kultuur ja võim”

Autor kirjutab läbi tähendusloome poliitilise dimensiooni ja kultuurikriitika võimu ja kultuuri seosest ning peegeldumisest ühiskonnas. Sealjuures tuues välja olulisemate mõistete tähendusi, sidudes neid erinevate eluliste näidetega. Raud annab hea ülevaate võimu liikidest erinevate koolkondade nägemuses ja tähenduste kujunemisest läbi aja ja erinevate mõtestajate.

Artikli eesmärgiks on tutvustada lugejale kultuuri kriitika tekkimise ja kujunemise lugu. Samuti tuua välja olulisemad aspektid, millele toetutakse kriitiliselt kultuuri analüüsides ehk käitumuslikku tendentsi. Kultuuri kriitikale eelnes võimu tähenduse loomine, mille alguses oli ideoloogia ja hegemoonia. Sellele järgnes mõistete paigutamine konteksti ja võimule negatiivsete ja positiivsete ilmingute omistamist. Arutelu tulemusena Raud jõuab järelduseni, et võimu mõju ja võimuga mõjutamisest on haaratud iga inimene ning see on möödapääsmatu.

Kellegi või millegi mõjuvõimus olemine võib olla teadvustatud käitumine, sarnaselt kellegi jõuline mõjutamine võib olla teadvustamata käitumine. Tänapäevased meedia kanalid ja ühiskonna korraldused soodustavad mõjuvõimu alateadlikku laiendamist. Kultuuri kriitika eesmärgiks on märgata tähendusi ja nende omavahelisi seoseid ning mõju inimgrupile.

Suundusin trammi peale ning ootamatult märkasin et peatus on ülerahvastatud ning minu üllatuseks, pidin minu ees seisva trammi vahele jätma, sest ma ei mahtunud peale. Mõni minut hiljem tuli uus tramm, mille akendest paistsid igavlevad inimesed, kes ootasid oma peatust. Seisin edasi. Minu ümber kogunes inimesi, kes üha suurema inimhulgana elavnesid ning sättisid ennast millekski oluliseks. Tramm ei lasknud ennast oodata ja oligi kohal ülerahvastatud transpordivahend. Pressisin ennast sisse ja hakkasime sõitma.

Oodates trammi, mitte hetkekski ma ei mõelnud sellele, et peaksin vaatama trammi numbrit, et sõita õiges suunas. Peatuses mind haaras seletamatu võim ja usaldus minule täiesti tundmatu rahvamassi ees. Ma teadsin kuhu ma minema pean, kuid kindlasti minu esimeseks valikuks poleks olnud ülerahvastatud tramm, pigem jalutuskäik. Ennem Kadriorgu jõudmist mind haaras ahastus, kas tõesti minule rakendus nähtamatu võim või tegemist oli siiski juhusega.

Kadrioru park ja selle lähiümbrus oli ülerahvastatud. Värvikad ja vähemvärvikad inimesed liikusid enamasti ühes suunas, mõned üksikud, kes püüdsid murda mustrit, põrkasid sagedamini kokku teiste liiklejatega. Minagi võtsin kätte selle “õige” suuna ja läksin vooluga kaasa, lasin ennast juhtida tegemata otsuseid kuhu ma jõuan.

Lastes ennast juhtida võisin häbematult süveneda inimestevahelistesse suhetesse. Leidus palju neid, kes ei jõudnud ära imestada toredat üritust, kuid ei leidnud seost mitte ühegi traditsiooniga. Mõni suurem perekond kiitis üritust ja arvas, et see on tore, et selliseid üritusi tehakse, aga ikkagi mille pärast? Otsisin meeleheitlikult sümboleid ja tähendusi, mis viitaksid mingitele võimujoontele – ei midagi. Muusika ja mängleva valguse taustal leidsin üksikud kioskeid, mis müüsid helkureid ja restorani hinnaga burgereid.

Alkoholi seal ei müüdud. Tõsi, mõnel oli oma peen joogiklaas ja pudel kaasas. Sellegi poolest väljapaistvate joobes ilmingutega inimesi ei märganud. Inimesed olid rõõmsad, jagasid oma emotsioone ja armastust lähedastega ja kõrvalseisjatega. Tundsin, et olin sattunud tõelisele rahvapeole, kus on nii vanu kui noori, üksikuid ja seltskondlikke, vaesed ja rikkaid, tarkasid ja veel targemaid. Kõik inimesed olid erinevad ja nii pingsalt kui ma ka ei proovinud, ei näinud ma seda võimu, mis meid kõiki oli sinna toonud.

Möödujate sõnul oli see festival tavatult rahvarohke ja ma kaldun arvama, et põhjuseks pole ainult see, et tegemist on tasuta üritusega. Võimlaik, et inimesed on väsinud võimuilmingutest brändide, kaubanduskeskuste, tarkade ajakirjade ja eneseabi õpikute näol. Inimene tahab korraks ennast tunda sundimatult vabana, nautida ennast ja armastada lähedast, sest salamisi ta teadvustab, et teda ümbritsev elu on täis võimu ja kohustusi, mille vastu ta ei saa ja ega ei taha ka. Ja juba mõne tunni pärast sotsiaalne meedia on kupatatud piltidest ning kommentaaridest ning peagi oleme tagasi normaalses seisundi, sest teeme midagi, millel on suur eesmärk.