Saada iseendaks

Esimene semester on läbi saanud ja eksamid on juba tehtud. Tagant järgi vaadates, ei olnud see kerge. Kui alguses oli suurem tuhin kiiremini kõik eksamid ära teha, siis aasta alguses oli motivatsioon täiesti kadunud. Ei tea, kas selles võib süüdistada jõulupuhkust või siis talveväsimust. Suure pingutusega ja sundimisega said kõik tööd tehtud ja väikese hingetõmbe järel algaski uus semester.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et viimase viie kuu jooksul tegelesin paljuski iseendasse süüvimisega, õppisin taaskord ennast kuulama ja ütlema ei sellele, mis ei ole mulle omane. Sain kui värske õhu sõõmu iseenda paremaks tundmaõppimiseks. Uue teekonna sõnastasin enda jaoks iseendaks saamiseks. Koostasin samanimelise e-raamatu, mis kirjeldab mind kui andragoogi. Kuigi raamatu kirjutamise alguses tundus, et tegemist on raamatuga, millel on selge algus ja lõpp ning mis annab tervikliku ülevaate minust kui isiksusest, siis tehes kokkuvõtet jõudsin teise tõdemuseni. Pigem on tegemist algusega, iseenda avastamise teekonnaga. Kindlasti tahan portfooliot täiendada ja mitmekesistada. Võimalik, et ühel päeval võib sellest saada minu eluloo ja teadliku õppimise raamat. Seniks aga raamat on kättesaadav Ibooks keskkonnas nime all "Saada iseendaks".

“Kõrgem mina esilekerkimine” (lk 202-232) Jungi Hingeatlas 2013

Jung kirjeldab individuatsiooniprotsessi kui kõrgema mina esile kerkimist psühholoogilises struktuuris ja teadvustatuses. Autori arvates psühholoogiline väljakujunemine leiab aset terve elutee vältel. See teekond jaguneb tinglikult kaheks, esimeseks elu pooleks ja teiseks. Esimeses elupooles psühholoogiline areng toimub paralleelselt füsioloogilise arenguga teatud elupunktini. Teises pooles kaks arengu osa arenevad üksteisest sõltumata, sealjuures võivad nad üks teist mõjutada. Tinglikult arvatakse esimese elu poole lõppemist 30ndatel eluaastatel.

Individuatsiooniprotsessi analüüsimiseks kasutatakse Jungilikku meetodit. Protsess on komplitseeritud ning analüüsi läbiviimine eeldab teatud teadmisi ja lugemust. Individuatsioon on psühholoogiline areng, teekond mis viib ainulaadseks isiksuseks, indiviidiks, jagamatuks ning integreeritud isiksuseks saamisele. Kujunemise protsessi võib jagada Jungi teooria järgi 8 staadiumiks, milles 5 on teadvustatud.

Esimene protsessi osa on müstiline osadus, mis on iseloomulik sündinud lastele. Samastutakse ümbritseva maailmaga, sealjuures teadvustamata iseenda olekut. Iseenda teadvustamist võib võrrelda käitumise projektsiooniga. Nägemata eset, laps teadvustab, et ese asub voodi all või vaadates peeglisse nähakse ennast, mitte võõrast kujutist. Koos teadvustamisega toimub üleminek teise protsessi.

Neandertallase staadiumi puhul projektsioonid muutuvad lokaliseerunuks. Psühhes hakkab paiknema justkui välistes objektidest. Käitumise projektsioone luuakase, samastatakse nähtuga. Iseloomulik on vanemate käitumise matkimine ja maailma mõtestamine läbi vanema pilgu. Õige ja vale vahekorda kujutavad autoriteedid. Antud arenguetapp on iseloomulik eelkõige lastele, kes alles õpivad maailma tundma, kuid ka täiskasvanutele, kes projetseerivad oma elu autoriteedile.

Kolmandat, keskaegset staadiumit iseloomustab kognitiivne arengufaas. Projetseeritud psüühiline sisu muutub abstraktseks ning avaldub sümbolite ja ideoloogiana. Teadvust hakatakse omistama abstraktsetele olemustele, näiteks jumalale, saatusele ja tõele. Inimese jaoks saavad võimalikuks filosoofia ja teoloogia. Maailm muutub projektsiooni vabaks ning võimaldab neutraalset suhtumist. Inimene muutub vähem tundlikuks hirmu ja kurjade vaenlaste suhtes. Väheneb spontaanne empaatia ümbritseva vastu. Antud arenguetapis inimene teadvustab oma käitumist, kuid vastutuse enda elu eest annab kolmandatele. Sellist laadi individuatsioon on iseloomulik süvausklikele. Usu all võib mõelda nii religiooni, abstraktust või muud.

Modernset staadium, mis kõige enam iseloomustab Lääne maailma individuatsiooni suundumusi iseloomustab projektsioonide äärmuslik kadumine. Maailm vabastatakse projetseeritud psüühilisest sisust. Erinevalt kolmandast staadiumist pole enam kangelasi ega kurje kelme – inimesed muutuvad realistlikeks. Väärtusi käsitletakse kultuurilistest normidest ning ootustest tuletatuna. Inimene võtab vastutuse enda saatuse üle.

Viimases teadvustatud, postmodernses staadiumis mõistetakse teadvustatud ja teadvustamata osa lähenemist. Teadvustatud ehk ego ja teadvustamata ehk persona on omavahel seoses. Postmodernistlik suhtumine tunnistab, et psüühiline reaalsus peitub projektsioonides, mitte konkreetses ja materiaalses tähenduses. Ego ning teadvustamatus ühinevad sümboli kaudu. Jungi teooria kohaselt on meie ühiskonnas erineva individuatsiooni tasemega inimesi ning individuatsiooniprotsess ise eeldab, et liigume arengutes spiraalina üles poole ning erinevates elu etappides pöördume sirgjoonena madalamatele individuatsiooni tasemetele. Selline liikumine on omakorda üks osa individuatsiooni protsessist.

Filmis “Järelmõjud” individuatsiooni protsess on täheldatav teatud karakterites ning tänu piiratud teadlikkusele Jungi meetodist vaadeldatav kitsatest aspektidest. Filmi süžee leiab aset väikeses kogukonnas, kus on tekkinud tugevad projektsioonid peategelase osas, kes on ühtlasi ka karistatud mõrtsukas. Projektsioonid on niivõrd tugevad, et noormees ise samastub nendega ning oma käitumises peegeldab hirme, mida kogukond on projetseerinud.

Vaatamata peategelase noorele eale on näha kuidas toimub individuatsiooniprotsess. Olles osa projektsioonist, ta mõistab iseennast hukka ja otsib enda hukatust läbi teise inimese käe. Projektsioon, et mõrvanud inimene väärib olla mõrvatud, on nii tugev, et ta leiab oma väljundi. Pingelises situatsioonis, kus projektsioon avaldub kõige tugevamini  ta ulatab relva mõrvatud tütarlapse emale, kes on samuti osa projektsioonist. Peagi mõlemad mõistavad oma rolli ja valivad saatusliku otsuse asemel, areneda. Mõlemad lepivad omaks võetud projektsioonidega ja liiguvad uuele arenguetapile, andes ruumi uutele projektsioonidele. Selline käitumine näitab inimeste individuatsiooni ehk isiksulist õppimist, arengut.

Vaadatud film sisaldas endas arvukaid näiteid inimsuhetest ja projektsioonide mehhanismidest, mis andis hea võimlause õppida projektsioonide tekkimise põhjuseid ning mõjusid. Süžee ärgitas mõtlema isikliku elu projektsioonidele ja mõtestama sellest tulenevaid käitumuslikke mustreid.

Merriam, S. B., & Brockett, R. G. (1997/2007). The profession and practice of adult education: An introduction. John Wiley & Sons. (2.ptk – philosophical perspectives, lk 27-50)

Loetud tekst andis ülevaate haridusfilosoofia tekkimisest, koolkondades ja vajalikkusest täiskasvanute hariduses. Rohkete teoreetiliste näidete najal autor toob välja haridusfilosoofia olulisuse ja vajalikkuse andragoogi professionaalsuse kujunemisel. Tekst paneb mõtlema ja võtma seisukohta eelistades ühte koolkonda teisele lähtuvalt isiklikest uskumustest, väärtustest ning kogemustest.

Filosoofia kui sellise eesmärk  on seletada maailmas toimuvat ja anda sellele tähendus. Kõige sagedamini inimene jõuab filosoofiliste aruteludeni, olles kriisi lävel või keskmes, püstitades endale küsimuse “mis on minu elu tähendus”. Hariduse filosoofia tegeleb haridusele tähenduse andmisega läbi teatud väärtuste ja põhimõtete, selgitab autor. Filosoofia arutleb hariduse eesmärkide, meetodite, õppeainete, sotsiaalsete rollide, õpilase ja õpetaja suhte üle. Filosoofilise arutluse tulemusena teoreetiline lähenemine seostub paremini praktilise väljundiga.

Täiskasvanud õppijad on erinevaid. Mõned juhivad ennast ise õppimise eluteel, mõningad teevad seda teatud valdkondades selge motivatsiooni najal ning viimased ei ole võimelised iseseisvalt ennast õppimise teel juhtima. Selleks et paremini mõista andragoogide hoiakuid täiskasvanute õpetamisel autor eristab filosoofilisi koolkondasid: liberaal-progressiivne, biheivioristlik-humanistlik ja kriitiline (Bederi koolkond).

Liberaalsed ja progressiivsed koolkonnad on ühed vanimad filosoofias. Arusaam hariduse olemusest ulatub aastatepikkusesse ajalukku, kus hariduse eesmärgiks oli luua intelligentne, teadlik, kultuurne ja moraalne kodanikkond. Haritud inimene oskas arendada ratsionaalset mõttekäiku ning oli võimeline teostama kriitilist analüüsi. Selles olukorras õpetaja roll on välja valida materjal, mis on väärt õppimist ning anda edasi neid teadmisi, mis on õpetaja arvates õpilasele olulised. Pragmaatilisest filosoofiast arenes välja progressiivne koolkond.

Progressiivse filosoofia seisukohalt hariduse roll on panustada ühiskondlike probleemide leevendamisse. Seega haridus ei ole ainult pelgalt teadmiste pagas, vaid ka praktiliste kogemuste varamu. Kui haridus koosneb nii teoreetilisest kui praktilisest osast, siis tema lahutamatuks osaks on filosoofia, poliitika ja sotsiaalsed tegevused. Kõige paremini sellist koolkonda iseloomustab probleemi lahendamisele suunatud haridus. Õpetaja on õppeprotsessi korraldaja rollis ning õppeprotsessis keskendutakse eelkõige õppija vajadustele, mitte õpitavale. Õppimine muutub sotsiaalseks aktiivsuseks, mis omakorda toob endaga kaasa sotsiaalseid muutusi. Sellest koolkonnast kujuneb välja demokraatlik ideoloogia, kus ühiskond ja demokraatia ise täiendavad teine teist läbi andragoogi sekkumise.

Biheivioristlik koolkond vaatleb inimeste ja loomade käitumist, mis on sõltuv keskkonnast. Käitumise olulisemaks mõjutajaks on emotsioonid, tunded ja intellekt. Seega inimest on võimlaik mõjutada keskkonna kujundamise abil. Personaalne vabadus kui selline tundub illusioonina (Skinner). Sealjuures hästi disainitud haridussüsteem on ellujäämise võti. Humanistlik koolkond täiendab antud arusaama, selgitades õppimisprotsessi toimumist läbi iseenesliku arengu. Õppija motivatsioon sõltub õppija õppimisvajadusest, sellest lähtuvalt ta valib ise meetodid ja vahendid. Õpetaja eesmärk on aidata õppijal kujundada personaalne laiahaardeline maailmavaade.

Koolkondade areng toob tänasesse päeva ning erinevalt eelnevates seisukohtadest on küllaltki kriitiline nii õpetamise kui ka kapitalismi ja demokraatia ideoloogia suhtes. Kriitiline lähenemine õppimisele tähendab olemasolevas süsteemis omandatud teadmiste hülgamine ning nende vaatlemine läbi teise, uue vaatenurga. Kriitiline mõtlemine suunab õppijat teadvustama, mis parajasti omab võimu tema üle. Mõjutajate teadvustamine teeb õpilase võimekaks, milles seisnebki tema õnnestumine.

Kriitiline filosoofia hoomab endasse feministlike ja konstruktivistlike seisukohti. Feministlik filosoofia juhib tähelepanu soorollidele, käitumuslikele ja kogemuslikele hoiakutele. Ning konstruktivism omistab reaalsust üksikisikule ehk inimene omandab teadmisi läbi personaalse kogemuse ning sama kogemus teisele inimesele ei ole sama õppeväärtusega. Õppimine seisneb nähtustele tähenduste andmises ja seejärel ühiste arusaamade kujundamises.

Täiskasvanute õpetamine toimub teatud uskumuste, väärtuste ja käitumise najal. Täiskasvanu õpetaja jaoks on oluline seostada ennast ühe või teise filosoofilise koolkonnaga, selleks et leida enda jaoks sobivam lähenemine. Filosoofia aitab kujundada, vajadusel ka ümber kujundada ning kriitiliselt analüüsida enda väärtuseid. Samuti leida moraalset ja eetilist toetust oma õpetamise tegevuses.

Saada iseendaks: terapeudi vaade psühhoteraapiale Carl R. Rogers (57-65; 143-163)

Rogers kirjeldab iseendaks saamise kujunemise protsessi, kujundades seisukohti läbi praktilise kogemuse, mille ta on saanud teraapias osalenud patsientidel. Lugedes tema kirjapandud mõtteid tundsin, kuidas minus olnud mõtted, tunded ja emotsioonid said kirjaliku väljendi. Sealjuures tema teemaarutlus avas minu jaoks uusi küsimusi, mis vajavad põhjalikumat analüüsimist.

Ülesande täitmiseks valisin kirikute hulgast selle kiriku, millega ma ei olnud varem kokku puutunud, kuid olin sellest piisavalt palju kuulnud, et oleks tekitanud minus uudishimu. Planeerisin kiriku külastamise varahommikusele tööpäevale, selleks et saaksin värskelt ja mõtteklaarilt võtta aega ja keskenduda. Eelnevalt olin kokku leppinud ka koguduse preestriga, kes avab mulle kiriku uksed ja vajadusel vastab minu küsimustele. Ma ootasin seda külastust. Ühest küljest minu sees olid tekkinud teatud määral eelarvamused, et tegemist on kirikuga, kuhu koguevad kohalikud sektandid. Samas häälestasin ennast uuele kogemusele ning püüdsin täita ülesannet avatud meelega.

Kiriku juures mind ootas preester, kes välimuselt meenutas mulle tavalist pereisa, kelle riietuski ei reetnud, et ta võiks olla kuidagigi kirikuga olla seotud. Kiired tervitused ja olimegi kirikus. Varasemalt olin kokku puutunud erinevate kirikutega, mis olid erinevate religioonide kodadeks. Oskasin oodata suurt saali pinkide, sakramentide ja kõnepuldiga ning rasket ja rõska õhku, mis tervet keha läbistaks. Olles teinud kolm-neli sammu ukse juurest, tardusin. Arvukate pinkidega saal oli heledates toonides, keset tuba oli kaasaegne helitehnika pult, seintel rippusid ajaloolised pildid, selja taha jäi teadete tahvel, millel rippusid üksikute kontsertide kuulutused ja hiiglaslik rist seina peal, mis värvilt ja kujunduselt oli seinaga ühte sulanud.

Suundusime tagumistesse ruumidesse, kus oli koguduse kooskäimise koht. See oli soe, avar ning meenutas seminariruumi, kus ma tahaksin veeta tunde, teistega diskuteerimiseks. Ühe seina ääres seisis tohutu raamaturiiul, mis kutsus lugema ja uudistama seal leiduvat kirjandust. Keskendusin ja asusin täitma ülesannet. Korraga mõistsin, et ilma preestri abita ei ole mul võimalik mõista baptistide kiriku olemust ning asusin intervjueerija rolli. Vestluse käigus samastusin temaga ja  Rogersi iseendaks saamise käsitlusega.

Usk algab pöördumise hetkel, mil inimene mõistab, et jumal on tema jaoks olemas. Teadmine annab kindlustunde, et kõik mida ma teen õnnestub, sest see on jumala tahe. Rogers kirjutab, et inimese heitlevad selleks et jõuda iseendani, püstitades küsimusi: kes ma tõeliselt olen, kuidas ma leian kokkupuute iseendaga, kuidas võiksin saada iseendaks. Religioonini jõutakse samadel ajenditel. Tõsi küll, seda ei pruugita kohe teadvustada. Heitlemise käigus inimene otsib pidepunkti, mille ta leiab usus. Kirikus ta kohtab teisi samasuguseid, iseennast otsivaid inimesi.

Kogudus on koht, kus inimene heidab endalt kõik maskid ning avab ennast religioossele kogemusele, mis aitabki teda iseendaks saamise juures. Jutluste, palvete, testamendi ja koguduse abiga ta samastub kogemusega. Rogers väidab, et terapeutilises olukorras teeb selline kogemus inimest palju realistlikumaks ja vastuvõtlikumaks kogemustele, millega inimene õpib tajuma mitmetähenduslikkust. Ja ongi toimunud pöördumine, inimene on saanud usklikus, leidnud pidepunkti või vahendi iseendaks saamise juurde. Minu jaoks oli see uskumatu leid, mis sidus omavahel inimese ja religiooni ühtseks sümbioosiks.

Inimene on kulgev protsess, mitte fikseeritud ega staatiline entiteet kirjutab Rogers. Selles protsessis iseendani jõudmine tähendab võtta ennast sellisena nagu ma olen, usaldada enda organismi ja toetuda iseeneslikele hinnangutele. Tee selle teadmise juurde jõudmiseks on küllastatud kahtlustega ning usk võib saada oluliseks toeks iseendani jõudmiseks.

Kiriku juures tegutsev kogudus on abistav suhe, mis aitab inimest läbi isikliku kasvu jõuda iseendani. Liikmete ülesanne on võtta üksteist sellisena nagu nad on ja aidata mõista testamendis kirjapandut, aidata leida endas sisemist rahu ja kindlustunnet. Leida tuge igapäevastes tegemistest ja saada kinnitust, et jumal on olemas. Saada tunda vabastuse, õndsuse ja rahulolu tunnet. Tunda naudingut iseenda olemusest ja enda tegudest.

Kärdla Baptistide Kiriku külastus osutus minu jaoks pöördeliseks. Leidsin teadmise, mis seletas minu jaoks, miks on usk, religioon ja jumal inimese jaoks oluline ning kuidas on see seotud inimeseks kujunemise protsessiga. Endaks saamiseks inimene valib erinevaid teid ja antud kogemuse põhjal võin väita, et religioon on üks nendest teedest, mis selleni ka viib.