Ruus, Viive-Riina (2012). Haridus- ja kultuurimuutused nullindatel. Aili Aarelaid-Tart, Anu Kannike (Toim.). Nullindate kultuur I: teise laine tulemine (100 - 123). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Artikkel tutvustab hariduse arengu muutust ja kujunemist viimasel aastakümnel. Autor teeb ülevaate Eesti haridusest läbi PISA testi tulemuste ning pakub välja arengustsenaariumeid, keskendudes eelkõige kõrghariduse arengule. Arutelu keskpunktis on muutuv õpikäsitlus ja muutuste vajadus haridussüsteemis, mis peegeldub mitte ainult teoreetilisest küljest, vaid ka ühiskonnas toimuvates protsessides: õpetajate streigid, järjepidevad telediskussioonid, filmid ja teatrid, mis püüavad edasi anda hariduses toimuvaid probleeme.

Ruus kirjutab, et esimene hariduse muutuse laine toimus 1990ndal aastal. Reformiti struktuure ja õppekavasid. Üldhariduses hakati kultiveerima probleemi lahendamise oskus, otsustusvõime ja õppimisoskus. Suuremal määral vastutus õppimise eest langes õppijale endale. Peagi 1999. a. Eesti ühines Bolognia deklaratsiooniga ning Euroopa Liidu tulekuga Eesti haridussüsteem võttis euroopastumise suuna. Ruus arvab, et Eestis on olnud kaks kõrghariduse perioodi: kõrgharidussüsteemi ülesehitamine ning euroopastumise ja globaliseerumise periood. Tänaseks õppimine on imbunud kõikidesse olulistesse nüüdisaegsetesse teooriatesse ning elame segasel ajal, kus toimub üleminek teistsugustele ühiskonnavormidele. Sellest tulenevalt on kujunemas mitmekihiline võrgustikuühiskond. 

Üks aastaid kasutusel olnud hariduse hindamise vahenditest on PISA test, mis hindab iga 3 a. tagant 15-aastaste funktsionaalset lugemisoskust, matemaatika ja loodusteaduste oskust. Testi kirjelduse kohaselt 15-aastaste õpitulemused ennustavad väga suures osas riigi majanduslikku olukorda. Sealjuures on oluline meeles pidada, et majandusareng ei garanteeri häid õpitulemusi kirjeldab Ruus.

Eestis on PISA tulemused võrreldes keskmiste tulemustega kõrged ja see on tõenäoliselt tänu kultuurilisele järjepidevusele. Testi tulemused näitavad, et Eestis on oluliselt vähe inimesi, kelle lugemisoskus on nõrk ning on kindlaks määratud, et õpetaja ja õpilase vaheline hea suhe parandab õpilase lugemiskäitumist. PISA tulemused Eestis näitavad:

1. Hariduse reproduktsiooniteooriad peavad paika, haridus toodab sotsiaalseid hegemooniaid üle maailma. Ühiskond on liikumas maailmahariduse ehk kultuuride ühtlustamise poole.

2. Õpiväljundite mõõtmises domineerib õpisooritus, mis tähendab käitumuslike soorituslike mudelite eelistamine. Seega haridus on individuaalsete ja kollektiivsete eesmärkide teenindamiseks.

3. Lugemisest saadav mõnu mõjutab positiivselt õpitulemusi. Nauding on esmajärjekorras tähtis kui õpitulemuste tootmise instrument.

4. 15-aastaste lugemuse tase on võrreldes teiste riikidega kõrge.

5. Eestlasi iseloomustab pragmaatiline lugemine ehk sellise kirjanduse lugemine, mis toob tulemusi.

6. Lugemise juures vastandatakse asjalikud tekstid versus ilukirjanduslikud tekstid, omakorda eesmärgipärane kohustuslik lugemine vs nauding lugemisest. See võib olla märgiks, et õhel hetkel võib toimuda vastupanuliikumine ja tõrksus lugemise vastu. 

Probleemidest hariduses räägib ka Kinoteatri lavastus “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”. Monotüki fookuses on õpetaja kuvand õpilase, ühiskonna ja õpetaja enda jaoks. Eestis on õpetaja professioon vaeslapse rollis, eriala ei peeta prestiižikaks ja tunnustus pole piisav. Sealjuures nimelt üldhariduskoolidelt oodatakse suuremaid muutusi ja õppetöö kvaliteedi paranemist. Siinkohal tekib lahkheli, kuidas ühteaegu tõsta õpetaja autoriteeti, väärtustada seda professiooni, mille tulemusena paraneks õpetaja ja õpilase suhe ning omakorda õpitulemused. Teisest küljest ühiskonna diskussioon, õpetajate paigutamine sotsiaalselt nõrka sihtgruppi ning ebapiisav õpetaja kui isiku toetamine, pigem pärsib õpetaja motivatsiooni pidevalt luua kaasaegset õpikeskkonda ja olla õpilasele toeks tema arenguteel.

Ruus toob välja, et kõrghariduse tuumaks peetakse endiselt teadmusloomet, kuid konstateeritakse põhimõttelisi muutusi teadmuste produtseerimise viisis. Ülikoolid teevad valikuid lähtudes asukohast (globaalne vs lokaalne) ja muutuste agendist (rahvusriik vs institutsioon). Autor leiab, et Eesti suurimaks probleemiks on vähene kriitika ja diskussioon Bolognia protsessi ja Euroopa Liidu nõuete osas. Eesti vaatamata oma tegelikele vajadustele on võtnud endale globaalse hariduse suuna, mis lähtuvalt riigi väiksusest seab ohtu kultuuri ja identiteedi. Autor on veendunud, et õppimine on imbunud kõikidesse olulistesse nüüdisaegsetesse teooriatesse. Elame segasel ajal, kus toimub üleminek teistsugustele ühiskonnavormidele ja on kujunemas mitmekihiline võrgustikuühiskond. Seega akadeemilises plaanis peaks olema olulisem rõhuasetus mitte konkurentsi õhutamisele, vaid anda rõhuasetus informatsiooni ja kommunikatsiooniprotsessidele selgitab Ruus.

Foucault, M. (2011) “Teadmine, võim, subjekt”, ptk Subjekt ja võim, lk 277-309 Tallinn: Varrak alapeatükk “Kultuur ja võim”

Oma kirjutises Foucault (20. sajandi filosoof) arutleb võimu üle, selle olemuse, erisuse ja toimimise aspektide üle. Töö eesmärgiks on vaadelda subjekti ning tema suhestumist võimu seetõttu, et autori nägemuse kohaselt filosoofia ülesanne on valvata, et poliitiline olemus ei muutuks kõike endasse haaravaks võimuks. Sellest lähtuvalt töö keskendub võimu toimimise analüüsimisele: kuidas tuua nähtavale võimusuhted, määrata kindlaks nende positsioon, leida nende rakenduspunktid ja kasutatavad meetodid.

Võimu lahutamatu osa on strateegia, mille hulka kuuluvad võimuvastased võitlused. Riigikogu istungi näitel transversaalne võitlus tuli esile sõnavõttudes, mis tutvustasid eelnõusid. Sõnavõtu eesmärgiks oli oluline rõhutada võimu teostumist võimlaikult laiale mõjugrupile. Samas riigikogu vähemuses olev erakond kasutas vahetut võtet, püüdes avaldada mõjuvõimu aktuaalse lähedalseisva probleemiga. Sarnaselt Foucaulti võimu käsitlusele märkasin vastupanu avaldumisi ja järjepidevaid mõtete avaldumisi selle üle kes me oleme ja kelleks me saame.

Artikli autor loob võimu tähenduse läbi kontrolli ja sõltuvuse suhte, mille tulemusena üks allaheitub teisele. See omakorda genereerib vastuhakku domineerimise, ekspluateerimise ja allutamise vastu. Riigi võim on ühel ajal totaliseeriv kui ka individualiseeriv. Ajalooliselt on sellest välja kasvanud pastoraalvõimu uus vorm, mis on seotud lisaks religioossete võimu teostajatega ka teistega, näiteks perekonna ja meditsiini mõjuvõimuga. EKRE liikmete sõnavõtud oskuslikult peegeldasid valijaskonna mõjuala. Inimesed, kes tunnevad hirmu pagulaste sisserände, etnilise identiteedi hääbumise vastu ja peavad esmaoluliseks rahu, on selle partei mõjuvõimuses ning erakonna esindajad ei jäta kasutamata võimlaust tuletada seda meelde koalitsioonilie. Avaldades võimu nii rahva üle kui ka riigikogu kaaslaste üle.

Foucaulti arvates võim teostub läbi partnersuhete, mis eristuvad kommunikatsiooni, võimekuse ja võimu suhetes. Need kolm komponenti on üksteisega seotud ja läbivad, kuid võimusuhetes on on need vaadeldavad ainult suhtes üksteisega. Algupäraselt partneriga suhtlemine pole võim, vaid võimu avaldamine teise suhtes. Artikli autor sõnastab võimu olemuse võimalike tegevuste kogumiks, mis teisi mõjutab ja juhib – conduite. Võim tähendab mõjuvõimu valitsemise üle avaldudes nii poliitikas kui ka erinevates ühiskonna gruppides. Sealjuures võimu avaldumist pannakse pidevalt proovile, sellele vastandumata, luues provakatiivseid olukordi.

Riigikogu istungil oli tajutav provotseerimine ministrite ehk valitsuse ja riigikogu liikmete vahel (sealjuures parteiline kuuluvus polnud määravaks). Ministri sõnavõtt väljendas mõjuvõimu avaldumist läbi rahva heaolu (ettepanek planeerida teatud sihtgrupi toetust sellega alandades maksumaksja kulusid vähendades halduskoormust) ja saadikute võim avaldus läbi rahva tahte (saadikud püstitasid küsimusi, mis suunasid tähelepanu rahva valiku vabadusele ja õiglusele). Istungil osalejad ei rääkinud üks teise vastu ega vastandunud, nad provotseerisid ja näitasid oma mõjuvõimu ulatust.

Ühiskond, mis moodustub indiviidide vahelisest suhtlusest ei toimi ilma üks teisele mõju avaldamata. Võim on selle paratamatu osa. Indiviidina on oluline mõista selle olemust ja osata analüüsida selle avaldumist (Foucaulti järgi eristuste süsteem, eesmärkide tüüp, instrumentaalsed vahendid, institutsionaliseerituse vormid, ratsionaliseerituse määr). Kui aga analüüs ja võimu mõistmine muutub vastandamiseks avaldub see ühiskonna väsimuses, mis omakorda viib ühiskonna ühe domineerijani, teadatuntud diktatuur, hirmuvalitsemine jne. Sellist võimu avaldumist istungi ajal ei ilmnenud.