Doris Lessing "Viies Laps" 1988 London

Raamat jutustab mehe ja naise ning nende perekonna suhete kujunemisest. Lugu saab alguse 60ndatel aastatel, kus Harriet ja David tutvuvad ning unistavad idüllilisest elust, millest ei puudu täiuslik kodu, lapsed ja perekond. Peatselt nad alustavad oma unistuste elluviimist, ostes suure kodu, kus ka kõige kaugematele külalistele meeldib veeta pühade ja puhkuste aeg. Peagi sünnivad nende perekonda lapsed, kes on täpselt sellised nagu and olid planeerinud. Raamatu kõrvaltegelastele aga tundub, et idülliline elu käib peategelastele üle jõu ning nad ei püüagi varjata oma seisukohti. Õnnelik noor pere ei pane seda tähele ning püüdlema üha enam idülli poole - perekond, kus on kaheksa last, suur maja ja palju sugulasi. Ja kõik lähebki plaanipäraselt kuni sünnib viies laps.

Nende perre tulnud uus inimene erineb teistest lastest. Ta on agressiivsem, välimuselt erinev ning meenutab härjapõlvlast või tulnukat. Laps, kes ei kohane elutingimustega, perekonna tavade, tajub ümbritsevat teist moodi ja on kauge emotsioonidest, ühtäkki muutub kõigile pinnuks. Selle tulemusena perekonda tekib lõhe, sugulased eemalduvad, lapsed lahkuvad perekonnast ja õnneliku abielupaari vahele tekib ületamatu kuristik ning tühjaks jäänud maja.

Raamat räägib suhete kujunemisest keskkonna muutumisel, mõistmatuse rollist paarissuhtes ning laste ja lastevanemate vahel. Kirjutis on loetav ühe hingetõmbega ning tekitas minus hirmu ja vastakaid tundeid. Hirm tekib saatuse paratamatuse eest ning tekib küsimus, kuidas tulla toime tavatutes olukordades, kus võib kaduda ka kõige lähedasemate inimeste tugi. Kuidas teha õiged otsuseid selliselt, et hinge ei jääks midagi kripeldama ning kas eksimuste puhul on alati vaja astuda samm tagasi ja proovida uuesti. Keskkond on ju vahepeal muutunud. Lugemine tekitas palju küsimusi ning ei anna ühtegi vastust.

Tänu sellele raamatule sain taaskord tõestust, et inimesed on väga erinevad ning otsustusprotsessid võivad olla ühest küljest aimatavad ja teisest küljest mitte aimatavad ning on oluline õppida aktsepteerima elu sellisena nagu see on. Mitmeid kordi olen ennast püüdnud mõttelt, kus annan inimese hukkamõistva hinnangu sealjuures teadmata või süvenemata detailidesse. Elu mitmekesisus ja olukordade variatiivsus on võimalus harjutada ennast aktsepteerima inimesi ja olukordi sellistena nagu nad parajasti sel hetkel on.