Foucault, M. (2011) “Teadmine, võim, subjekt”, ptk Subjekt ja võim, lk 277-309 Tallinn: Varrak alapeatükk “Kultuur ja võim”

Oma kirjutises Foucault (20. sajandi filosoof) arutleb võimu üle, selle olemuse, erisuse ja toimimise aspektide üle. Töö eesmärgiks on vaadelda subjekti ning tema suhestumist võimu seetõttu, et autori nägemuse kohaselt filosoofia ülesanne on valvata, et poliitiline olemus ei muutuks kõike endasse haaravaks võimuks. Sellest lähtuvalt töö keskendub võimu toimimise analüüsimisele: kuidas tuua nähtavale võimusuhted, määrata kindlaks nende positsioon, leida nende rakenduspunktid ja kasutatavad meetodid.

Võimu lahutamatu osa on strateegia, mille hulka kuuluvad võimuvastased võitlused. Riigikogu istungi näitel transversaalne võitlus tuli esile sõnavõttudes, mis tutvustasid eelnõusid. Sõnavõtu eesmärgiks oli oluline rõhutada võimu teostumist võimlaikult laiale mõjugrupile. Samas riigikogu vähemuses olev erakond kasutas vahetut võtet, püüdes avaldada mõjuvõimu aktuaalse lähedalseisva probleemiga. Sarnaselt Foucaulti võimu käsitlusele märkasin vastupanu avaldumisi ja järjepidevaid mõtete avaldumisi selle üle kes me oleme ja kelleks me saame.

Artikli autor loob võimu tähenduse läbi kontrolli ja sõltuvuse suhte, mille tulemusena üks allaheitub teisele. See omakorda genereerib vastuhakku domineerimise, ekspluateerimise ja allutamise vastu. Riigi võim on ühel ajal totaliseeriv kui ka individualiseeriv. Ajalooliselt on sellest välja kasvanud pastoraalvõimu uus vorm, mis on seotud lisaks religioossete võimu teostajatega ka teistega, näiteks perekonna ja meditsiini mõjuvõimuga. EKRE liikmete sõnavõtud oskuslikult peegeldasid valijaskonna mõjuala. Inimesed, kes tunnevad hirmu pagulaste sisserände, etnilise identiteedi hääbumise vastu ja peavad esmaoluliseks rahu, on selle partei mõjuvõimuses ning erakonna esindajad ei jäta kasutamata võimlaust tuletada seda meelde koalitsioonilie. Avaldades võimu nii rahva üle kui ka riigikogu kaaslaste üle.

Foucaulti arvates võim teostub läbi partnersuhete, mis eristuvad kommunikatsiooni, võimekuse ja võimu suhetes. Need kolm komponenti on üksteisega seotud ja läbivad, kuid võimusuhetes on on need vaadeldavad ainult suhtes üksteisega. Algupäraselt partneriga suhtlemine pole võim, vaid võimu avaldamine teise suhtes. Artikli autor sõnastab võimu olemuse võimalike tegevuste kogumiks, mis teisi mõjutab ja juhib – conduite. Võim tähendab mõjuvõimu valitsemise üle avaldudes nii poliitikas kui ka erinevates ühiskonna gruppides. Sealjuures võimu avaldumist pannakse pidevalt proovile, sellele vastandumata, luues provakatiivseid olukordi.

Riigikogu istungil oli tajutav provotseerimine ministrite ehk valitsuse ja riigikogu liikmete vahel (sealjuures parteiline kuuluvus polnud määravaks). Ministri sõnavõtt väljendas mõjuvõimu avaldumist läbi rahva heaolu (ettepanek planeerida teatud sihtgrupi toetust sellega alandades maksumaksja kulusid vähendades halduskoormust) ja saadikute võim avaldus läbi rahva tahte (saadikud püstitasid küsimusi, mis suunasid tähelepanu rahva valiku vabadusele ja õiglusele). Istungil osalejad ei rääkinud üks teise vastu ega vastandunud, nad provotseerisid ja näitasid oma mõjuvõimu ulatust.

Ühiskond, mis moodustub indiviidide vahelisest suhtlusest ei toimi ilma üks teisele mõju avaldamata. Võim on selle paratamatu osa. Indiviidina on oluline mõista selle olemust ja osata analüüsida selle avaldumist (Foucaulti järgi eristuste süsteem, eesmärkide tüüp, instrumentaalsed vahendid, institutsionaliseerituse vormid, ratsionaliseerituse määr). Kui aga analüüs ja võimu mõistmine muutub vastandamiseks avaldub see ühiskonna väsimuses, mis omakorda viib ühiskonna ühe domineerijani, teadatuntud diktatuur, hirmuvalitsemine jne. Sellist võimu avaldumist istungi ajal ei ilmnenud.