Artikkel tutvustab hariduse arengu muutust ja kujunemist viimasel aastakümnel. Autor teeb ülevaate Eesti haridusest läbi PISA testi tulemuste ning pakub välja arengustsenaariumeid, keskendudes eelkõige kõrghariduse arengule. Arutelu keskpunktis on muutuv õpikäsitlus ja muutuste vajadus haridussüsteemis, mis peegeldub mitte ainult teoreetilisest küljest, vaid ka ühiskonnas toimuvates protsessides: õpetajate streigid, järjepidevad telediskussioonid, filmid ja teatrid, mis püüavad edasi anda hariduses toimuvaid probleeme.
Ruus kirjutab, et esimene hariduse muutuse laine toimus 1990ndal aastal. Reformiti struktuure ja õppekavasid. Üldhariduses hakati kultiveerima probleemi lahendamise oskus, otsustusvõime ja õppimisoskus. Suuremal määral vastutus õppimise eest langes õppijale endale. Peagi 1999. a. Eesti ühines Bolognia deklaratsiooniga ning Euroopa Liidu tulekuga Eesti haridussüsteem võttis euroopastumise suuna. Ruus arvab, et Eestis on olnud kaks kõrghariduse perioodi: kõrgharidussüsteemi ülesehitamine ning euroopastumise ja globaliseerumise periood. Tänaseks õppimine on imbunud kõikidesse olulistesse nüüdisaegsetesse teooriatesse ning elame segasel ajal, kus toimub üleminek teistsugustele ühiskonnavormidele. Sellest tulenevalt on kujunemas mitmekihiline võrgustikuühiskond.
Üks aastaid kasutusel olnud hariduse hindamise vahenditest on PISA test, mis hindab iga 3 a. tagant 15-aastaste funktsionaalset lugemisoskust, matemaatika ja loodusteaduste oskust. Testi kirjelduse kohaselt 15-aastaste õpitulemused ennustavad väga suures osas riigi majanduslikku olukorda. Sealjuures on oluline meeles pidada, et majandusareng ei garanteeri häid õpitulemusi kirjeldab Ruus.
Eestis on PISA tulemused võrreldes keskmiste tulemustega kõrged ja see on tõenäoliselt tänu kultuurilisele järjepidevusele. Testi tulemused näitavad, et Eestis on oluliselt vähe inimesi, kelle lugemisoskus on nõrk ning on kindlaks määratud, et õpetaja ja õpilase vaheline hea suhe parandab õpilase lugemiskäitumist. PISA tulemused Eestis näitavad:
1. Hariduse reproduktsiooniteooriad peavad paika, haridus toodab sotsiaalseid hegemooniaid üle maailma. Ühiskond on liikumas maailmahariduse ehk kultuuride ühtlustamise poole.
2. Õpiväljundite mõõtmises domineerib õpisooritus, mis tähendab käitumuslike soorituslike mudelite eelistamine. Seega haridus on individuaalsete ja kollektiivsete eesmärkide teenindamiseks.
3. Lugemisest saadav mõnu mõjutab positiivselt õpitulemusi. Nauding on esmajärjekorras tähtis kui õpitulemuste tootmise instrument.
4. 15-aastaste lugemuse tase on võrreldes teiste riikidega kõrge.
5. Eestlasi iseloomustab pragmaatiline lugemine ehk sellise kirjanduse lugemine, mis toob tulemusi.
6. Lugemise juures vastandatakse asjalikud tekstid versus ilukirjanduslikud tekstid, omakorda eesmärgipärane kohustuslik lugemine vs nauding lugemisest. See võib olla märgiks, et õhel hetkel võib toimuda vastupanuliikumine ja tõrksus lugemise vastu.
Probleemidest hariduses räägib ka Kinoteatri lavastus “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”. Monotüki fookuses on õpetaja kuvand õpilase, ühiskonna ja õpetaja enda jaoks. Eestis on õpetaja professioon vaeslapse rollis, eriala ei peeta prestiižikaks ja tunnustus pole piisav. Sealjuures nimelt üldhariduskoolidelt oodatakse suuremaid muutusi ja õppetöö kvaliteedi paranemist. Siinkohal tekib lahkheli, kuidas ühteaegu tõsta õpetaja autoriteeti, väärtustada seda professiooni, mille tulemusena paraneks õpetaja ja õpilase suhe ning omakorda õpitulemused. Teisest küljest ühiskonna diskussioon, õpetajate paigutamine sotsiaalselt nõrka sihtgruppi ning ebapiisav õpetaja kui isiku toetamine, pigem pärsib õpetaja motivatsiooni pidevalt luua kaasaegset õpikeskkonda ja olla õpilasele toeks tema arenguteel.
Ruus toob välja, et kõrghariduse tuumaks peetakse endiselt teadmusloomet, kuid konstateeritakse põhimõttelisi muutusi teadmuste produtseerimise viisis. Ülikoolid teevad valikuid lähtudes asukohast (globaalne vs lokaalne) ja muutuste agendist (rahvusriik vs institutsioon). Autor leiab, et Eesti suurimaks probleemiks on vähene kriitika ja diskussioon Bolognia protsessi ja Euroopa Liidu nõuete osas. Eesti vaatamata oma tegelikele vajadustele on võtnud endale globaalse hariduse suuna, mis lähtuvalt riigi väiksusest seab ohtu kultuuri ja identiteedi. Autor on veendunud, et õppimine on imbunud kõikidesse olulistesse nüüdisaegsetesse teooriatesse. Elame segasel ajal, kus toimub üleminek teistsugustele ühiskonnavormidele ja on kujunemas mitmekihiline võrgustikuühiskond. Seega akadeemilises plaanis peaks olema olulisem rõhuasetus mitte konkurentsi õhutamisele, vaid anda rõhuasetus informatsiooni ja kommunikatsiooniprotsessidele selgitab Ruus.
No comments:
Post a Comment