“Kõrgem mina esilekerkimine” (lk 202-232) Jungi Hingeatlas 2013

Jung kirjeldab individuatsiooniprotsessi kui kõrgema mina esile kerkimist psühholoogilises struktuuris ja teadvustatuses. Autori arvates psühholoogiline väljakujunemine leiab aset terve elutee vältel. See teekond jaguneb tinglikult kaheks, esimeseks elu pooleks ja teiseks. Esimeses elupooles psühholoogiline areng toimub paralleelselt füsioloogilise arenguga teatud elupunktini. Teises pooles kaks arengu osa arenevad üksteisest sõltumata, sealjuures võivad nad üks teist mõjutada. Tinglikult arvatakse esimese elu poole lõppemist 30ndatel eluaastatel.

Individuatsiooniprotsessi analüüsimiseks kasutatakse Jungilikku meetodit. Protsess on komplitseeritud ning analüüsi läbiviimine eeldab teatud teadmisi ja lugemust. Individuatsioon on psühholoogiline areng, teekond mis viib ainulaadseks isiksuseks, indiviidiks, jagamatuks ning integreeritud isiksuseks saamisele. Kujunemise protsessi võib jagada Jungi teooria järgi 8 staadiumiks, milles 5 on teadvustatud.

Esimene protsessi osa on müstiline osadus, mis on iseloomulik sündinud lastele. Samastutakse ümbritseva maailmaga, sealjuures teadvustamata iseenda olekut. Iseenda teadvustamist võib võrrelda käitumise projektsiooniga. Nägemata eset, laps teadvustab, et ese asub voodi all või vaadates peeglisse nähakse ennast, mitte võõrast kujutist. Koos teadvustamisega toimub üleminek teise protsessi.

Neandertallase staadiumi puhul projektsioonid muutuvad lokaliseerunuks. Psühhes hakkab paiknema justkui välistes objektidest. Käitumise projektsioone luuakase, samastatakse nähtuga. Iseloomulik on vanemate käitumise matkimine ja maailma mõtestamine läbi vanema pilgu. Õige ja vale vahekorda kujutavad autoriteedid. Antud arenguetapp on iseloomulik eelkõige lastele, kes alles õpivad maailma tundma, kuid ka täiskasvanutele, kes projetseerivad oma elu autoriteedile.

Kolmandat, keskaegset staadiumit iseloomustab kognitiivne arengufaas. Projetseeritud psüühiline sisu muutub abstraktseks ning avaldub sümbolite ja ideoloogiana. Teadvust hakatakse omistama abstraktsetele olemustele, näiteks jumalale, saatusele ja tõele. Inimese jaoks saavad võimalikuks filosoofia ja teoloogia. Maailm muutub projektsiooni vabaks ning võimaldab neutraalset suhtumist. Inimene muutub vähem tundlikuks hirmu ja kurjade vaenlaste suhtes. Väheneb spontaanne empaatia ümbritseva vastu. Antud arenguetapis inimene teadvustab oma käitumist, kuid vastutuse enda elu eest annab kolmandatele. Sellist laadi individuatsioon on iseloomulik süvausklikele. Usu all võib mõelda nii religiooni, abstraktust või muud.

Modernset staadium, mis kõige enam iseloomustab Lääne maailma individuatsiooni suundumusi iseloomustab projektsioonide äärmuslik kadumine. Maailm vabastatakse projetseeritud psüühilisest sisust. Erinevalt kolmandast staadiumist pole enam kangelasi ega kurje kelme – inimesed muutuvad realistlikeks. Väärtusi käsitletakse kultuurilistest normidest ning ootustest tuletatuna. Inimene võtab vastutuse enda saatuse üle.

Viimases teadvustatud, postmodernses staadiumis mõistetakse teadvustatud ja teadvustamata osa lähenemist. Teadvustatud ehk ego ja teadvustamata ehk persona on omavahel seoses. Postmodernistlik suhtumine tunnistab, et psüühiline reaalsus peitub projektsioonides, mitte konkreetses ja materiaalses tähenduses. Ego ning teadvustamatus ühinevad sümboli kaudu. Jungi teooria kohaselt on meie ühiskonnas erineva individuatsiooni tasemega inimesi ning individuatsiooniprotsess ise eeldab, et liigume arengutes spiraalina üles poole ning erinevates elu etappides pöördume sirgjoonena madalamatele individuatsiooni tasemetele. Selline liikumine on omakorda üks osa individuatsiooni protsessist.

Filmis “Järelmõjud” individuatsiooni protsess on täheldatav teatud karakterites ning tänu piiratud teadlikkusele Jungi meetodist vaadeldatav kitsatest aspektidest. Filmi süžee leiab aset väikeses kogukonnas, kus on tekkinud tugevad projektsioonid peategelase osas, kes on ühtlasi ka karistatud mõrtsukas. Projektsioonid on niivõrd tugevad, et noormees ise samastub nendega ning oma käitumises peegeldab hirme, mida kogukond on projetseerinud.

Vaatamata peategelase noorele eale on näha kuidas toimub individuatsiooniprotsess. Olles osa projektsioonist, ta mõistab iseennast hukka ja otsib enda hukatust läbi teise inimese käe. Projektsioon, et mõrvanud inimene väärib olla mõrvatud, on nii tugev, et ta leiab oma väljundi. Pingelises situatsioonis, kus projektsioon avaldub kõige tugevamini  ta ulatab relva mõrvatud tütarlapse emale, kes on samuti osa projektsioonist. Peagi mõlemad mõistavad oma rolli ja valivad saatusliku otsuse asemel, areneda. Mõlemad lepivad omaks võetud projektsioonidega ja liiguvad uuele arenguetapile, andes ruumi uutele projektsioonidele. Selline käitumine näitab inimeste individuatsiooni ehk isiksulist õppimist, arengut.

Vaadatud film sisaldas endas arvukaid näiteid inimsuhetest ja projektsioonide mehhanismidest, mis andis hea võimlause õppida projektsioonide tekkimise põhjuseid ning mõjusid. Süžee ärgitas mõtlema isikliku elu projektsioonidele ja mõtestama sellest tulenevaid käitumuslikke mustreid.