Saada iseendaks: terapeudi vaade psühhoteraapiale Carl R. Rogers (57-65; 143-163)

Rogers kirjeldab iseendaks saamise kujunemise protsessi, kujundades seisukohti läbi praktilise kogemuse, mille ta on saanud teraapias osalenud patsientidel. Lugedes tema kirjapandud mõtteid tundsin, kuidas minus olnud mõtted, tunded ja emotsioonid said kirjaliku väljendi. Sealjuures tema teemaarutlus avas minu jaoks uusi küsimusi, mis vajavad põhjalikumat analüüsimist.

Ülesande täitmiseks valisin kirikute hulgast selle kiriku, millega ma ei olnud varem kokku puutunud, kuid olin sellest piisavalt palju kuulnud, et oleks tekitanud minus uudishimu. Planeerisin kiriku külastamise varahommikusele tööpäevale, selleks et saaksin värskelt ja mõtteklaarilt võtta aega ja keskenduda. Eelnevalt olin kokku leppinud ka koguduse preestriga, kes avab mulle kiriku uksed ja vajadusel vastab minu küsimustele. Ma ootasin seda külastust. Ühest küljest minu sees olid tekkinud teatud määral eelarvamused, et tegemist on kirikuga, kuhu koguevad kohalikud sektandid. Samas häälestasin ennast uuele kogemusele ning püüdsin täita ülesannet avatud meelega.

Kiriku juures mind ootas preester, kes välimuselt meenutas mulle tavalist pereisa, kelle riietuski ei reetnud, et ta võiks olla kuidagigi kirikuga olla seotud. Kiired tervitused ja olimegi kirikus. Varasemalt olin kokku puutunud erinevate kirikutega, mis olid erinevate religioonide kodadeks. Oskasin oodata suurt saali pinkide, sakramentide ja kõnepuldiga ning rasket ja rõska õhku, mis tervet keha läbistaks. Olles teinud kolm-neli sammu ukse juurest, tardusin. Arvukate pinkidega saal oli heledates toonides, keset tuba oli kaasaegne helitehnika pult, seintel rippusid ajaloolised pildid, selja taha jäi teadete tahvel, millel rippusid üksikute kontsertide kuulutused ja hiiglaslik rist seina peal, mis värvilt ja kujunduselt oli seinaga ühte sulanud.

Suundusime tagumistesse ruumidesse, kus oli koguduse kooskäimise koht. See oli soe, avar ning meenutas seminariruumi, kus ma tahaksin veeta tunde, teistega diskuteerimiseks. Ühe seina ääres seisis tohutu raamaturiiul, mis kutsus lugema ja uudistama seal leiduvat kirjandust. Keskendusin ja asusin täitma ülesannet. Korraga mõistsin, et ilma preestri abita ei ole mul võimalik mõista baptistide kiriku olemust ning asusin intervjueerija rolli. Vestluse käigus samastusin temaga ja  Rogersi iseendaks saamise käsitlusega.

Usk algab pöördumise hetkel, mil inimene mõistab, et jumal on tema jaoks olemas. Teadmine annab kindlustunde, et kõik mida ma teen õnnestub, sest see on jumala tahe. Rogers kirjutab, et inimese heitlevad selleks et jõuda iseendani, püstitades küsimusi: kes ma tõeliselt olen, kuidas ma leian kokkupuute iseendaga, kuidas võiksin saada iseendaks. Religioonini jõutakse samadel ajenditel. Tõsi küll, seda ei pruugita kohe teadvustada. Heitlemise käigus inimene otsib pidepunkti, mille ta leiab usus. Kirikus ta kohtab teisi samasuguseid, iseennast otsivaid inimesi.

Kogudus on koht, kus inimene heidab endalt kõik maskid ning avab ennast religioossele kogemusele, mis aitabki teda iseendaks saamise juures. Jutluste, palvete, testamendi ja koguduse abiga ta samastub kogemusega. Rogers väidab, et terapeutilises olukorras teeb selline kogemus inimest palju realistlikumaks ja vastuvõtlikumaks kogemustele, millega inimene õpib tajuma mitmetähenduslikkust. Ja ongi toimunud pöördumine, inimene on saanud usklikus, leidnud pidepunkti või vahendi iseendaks saamise juurde. Minu jaoks oli see uskumatu leid, mis sidus omavahel inimese ja religiooni ühtseks sümbioosiks.

Inimene on kulgev protsess, mitte fikseeritud ega staatiline entiteet kirjutab Rogers. Selles protsessis iseendani jõudmine tähendab võtta ennast sellisena nagu ma olen, usaldada enda organismi ja toetuda iseeneslikele hinnangutele. Tee selle teadmise juurde jõudmiseks on küllastatud kahtlustega ning usk võib saada oluliseks toeks iseendani jõudmiseks.

Kiriku juures tegutsev kogudus on abistav suhe, mis aitab inimest läbi isikliku kasvu jõuda iseendani. Liikmete ülesanne on võtta üksteist sellisena nagu nad on ja aidata mõista testamendis kirjapandut, aidata leida endas sisemist rahu ja kindlustunnet. Leida tuge igapäevastes tegemistest ja saada kinnitust, et jumal on olemas. Saada tunda vabastuse, õndsuse ja rahulolu tunnet. Tunda naudingut iseenda olemusest ja enda tegudest.

Kärdla Baptistide Kiriku külastus osutus minu jaoks pöördeliseks. Leidsin teadmise, mis seletas minu jaoks, miks on usk, religioon ja jumal inimese jaoks oluline ning kuidas on see seotud inimeseks kujunemise protsessiga. Endaks saamiseks inimene valib erinevaid teid ja antud kogemuse põhjal võin väita, et religioon on üks nendest teedest, mis selleni ka viib.